Meediakonverents "Kas ühiskonna valvekoer hammustab?"

Mõned päevad on möödas meediakonverentsist ja olen sellele palju mõelnud. Põhjuseid on mitmeid.
Alguses, kui üritusele kandideerisin, siis oli mul peas vaid üks põhjus sinna minekuks: jõuda endas selgusele, kas ajakirjanud on valdkond, mida tahan pärast gümnaasiumi lõpetamist edasi õppima minna.
Kuid teinegi põhjus lisandus üpris kiiresti: kuidas õpitut enda noortekogus ära kasutada.

Olin väga õnnelik saades positiivse enda kanditatuurile positiivse tagasiside.

Konverents toimus 16.septembril Tallinnas ja peamoderaatoriks oli Märt Treier. Koolitajaid kokku oli neli: Märt Treier (TV3), Mihkel Kärmas (ETV), Alo Raun (Postimees) ja Urmas Vaino ( ETV).
Osalejad jaotati nelja gruppi ning nendes gruppides liiguti ka kõigi koolitajate juurde. Meile jagati kuhjaga kasulikke näpunäiteid ja õpetussõnu.

Iga grupijuht sai valida enda "kodugrupist" 1 aktiivsema, kes saab talle endale töövarjuks tulla. Meie grupist sain auhinna mina ja niisiis lähengi peagi Urmas Vainoga "Terevisiooni" telgitaguseid jälgima.

Pikemalt üritusest peagi!

Jana

Meenutsed ühest superlahedast nädalast.
„4 Stations for Youth Participation“ rahvusvaheline noortevahetus

Sellest on enam kui kuu möödas, kui nelja riigi (Eesti, Inglismaa, Saksamaa, Soome) noored Kloogaranna noortelaagris kokku said ja ühe suurepärast nädala koos veetsid. Kuupäevad olid siis 30.juuli- 6.august 2010.

Sellel nädalaga korraldati palju: võrreldi noortekogude tööd ja struktuuri; tutvuti Eesti pealinnaga,kus peeti maha üks põnev fotojaht; võisteldi olümpial; tantsiti 80ndate stiilis tantsupeol; arutleti diskrimineerimise üle; jäljendati kuulsaid bände ja tuntud lugusid; võeti osa suurest loomaaiapeost ja lõpetuseks tehti valmis enda noortekogu reklaamiv videolõik- nalja ja rasket tööd oli kuhjaga, päevaplaan väga tihe.
Seltskond ei olnud puhta võõras. Varem toimusid sama projekti raames noortevahetused Soomes, Inglismaal ja Saksamaal. Seekord oligi kord Eesti kätte jõudnud.
Seltkondadest rääkides pean kindlasti ütlema, et Eesti grupp oli ilmselgelt kõigist kõige lahedam. Usun, et sellest said ka välismaalased aru.

Inglise grupist nii palju, et neist noortest oli veidi kahju, kuna nende riigi ranged reeglid keelasid neile paljud meelelahutused ära. Kuid vaatamata väikesele nördimusele meie kõigi seas( et inglased ei saa kõike kaasa teha ja sellepärast jääb ka meil teatud tegevused maha pidamata) oli brittide meelest Eestis veedetud aeg parim kõigist eelnevatest. Noored olid siin veedetud ajaga ülimalt rahul ning lubasid Eestisse elamagi asuda. Ainus, mida nad Eesti juures jälestasid, oli söök. Teistele täiesti arusaamatu.
Saksa noored olid veidikene vabameelsemad, kuid samuti veidi pirtsakad- sedagi just söögi osas. Kartulid olid vaieldamatult suurim elamus neile- nad armastasid kartulitädi ja võimalused oleks kindlasti ta endaga Saksamaale kaasa võtnud.
Soomlased ei erinenud palju eestlastest- krutskeid täis ja valmis kõigeks. Neile istus meie söök ja diskodel olid nemad eestlaste järel tagumikke keerutamas. Miinuseks oli nende juures see, et eesti keeles rääkimides said nad meist tihti aru, iseasi, kui õigesti. Näiteks lause ISTU MU KÕRVALE on soome keeles hoopis teise tähendusega.
Ja siis veel meie suurepärane eestlaste kamp, kus üks oli tolam kui teine ja tõsiseks jääda ja mitte naerukrampe saada oli omamoodi katsumus. Segaduses pilke heideti meie grupile tihti ja mitu korda päevas tuli välismaalastele seletada eesti huumori olemust, lootuses, et nad nädala lõpuks veidigi meie nalju mõistavad. Lootus on lollide lohutus. Aga üheskoos nalja ja naeruga saime me väga suure ja pingelise tööga hakkama ning võime kõik enda üle uhked olla.

Selle nädalaga sõlmitud sõprussuhted kestavad kaua. Lisaks teiste kultuuride ja riikide tundma õppimisele, õppisin ma tundma ka eestlasi.
Sõnastades enda jaoks ümber väidet, et võõrsil on hea, aga kodus on kõige parem, ütlen, et välismaalased on lahedad, aga eestlased on kõige lahedamad.

Jana